Nädal algas teisipäeval kahe tunni andmisega. Esimest korda klassi ees. Õigemini esimest korda teise klassi tüdrukute ees. Huuhhh....kogu öö oli närv sees, uni tuli just siis kui äratuskell helises.....ma magasin sisse, aga mingi ime läbi jõudsin kooli õigeks ajaks. Tänan selles eest oma kallist abikaasat, kes mind autoga kooli ukse ette viis.
Esimene tund - eesti keel. Koolis töötamine õpetab kindlasti kannatust. VHK-s ei ole eraldi gareroobe, lapsed panevad õueriided klassi ning vahetavad jalanõud klassis. Hommikune sigin-sagin ja riiete vahetamine võtab aega. Selleks, et pingiread sireks saaks ja kõigil õppeaine vahendid laual, kulub minuteid.....
29 rõõmast, heatahtliku ja väga elavat silmapaari istuvad ja ootavad õpetaja esimest lauset.
Teen enda tutvutamiseks ja ühlasti tunnihäälestülesandeks enesetutvustuse. Tunni jooksul loeme, teeme suulisi ülesandeid ning ka kirjalikke töövihikusse. Tunni lõpus mänguline tegevus, mis õpilased taaskord aktiviseerib. Trips-traps-trull on nende uus lemmik. Selleks, et risti või nulli kirja saada ruudustikku, tuleb neil nimetada sõna, mis sisaldab kaashääliku- või täishäälikuühendit.
Õpetaja võtab tunni kokku. Olid mitmed asjad, mis talle meeldisid, aga ma ei tohiks kasutada kas-küsimusi. Olen sellega nõus ja see teadmine aktiviseerub tunni ajal, hetk pärast seda, kui on kas-küsimus üle mu huulte lipsanud. Sõna on nagu lendu lastud lind, mida enam tagasi ei saa.
Tunnen endas ebakindlust, et kõik, mis ees ootab on väga uus. Teooria on suureks abiks, aga klassi ees olen ikka üksi. Esimesed tunnid n-ö piiride kompimise tunnid. Kuskilt on kõrvu jäänud, et pedagoogikas on kõige aluseks teadlikud valikud. Püüan tundi ettevalmistades mõelda detailide peale, aga n-ö kõige ette nägemiseks on vaja rohkem kogemusi.
Inimeseõpetuse tunnis on märksõnaks distsipliin. Arutelu peab olema hästi struktureeritud, vastasel juhul ei tule sellest midagi välja. Õpilased on aktiivsed, neile meeldib rääkida, oma arvamuse põhjendamine on neile veel raske. Püüan meeles pidada, et pööran tähelepanu sellele, et igat vastust tuleb põhjendada. Sellisel juhul muutub see neile teatud aja jooksul harjumiseks.
Kolmapäevl andsin kokku neli tundi. Teine ja kolmas tund olid käsitöö. Valmistasime lõngapallikesi ning planeerisin ka pallikeste kokku köitmise, töö kujundamise. Palliksete tegemine osutus laste jaoks üpris keeruliseks. Enamus ajast kulus lõnga kerimisele. Tööde kujundamisega saame jätkata uuel nädalal.
Eesti keele tunni alguses kutsusin õpilasi klassi ette lugema ja jutustama. Kirjutasin õpilaste päevikutesse kokku kolm viit.
Tunni sisuks oli ühe pika muinasjutu kohta kavapunktide tegemine ning olin planeerinud tundi ka poolitamise osa, mida ma ei jõudnud läbi võtta. Unustan kella vaadata ja kui vaatan, siis on tunni lõpuni aega veel viis minutit. Õpetaja rõhutab, et ma peaksin olema tempokam. Ma ise paneksin kokku kaks asja: suhteliselt kiire tempo ja vähem ülesandeid tundi planeerida. Pean konkreetsemalt vaatama, kui palju ma mingi ülesande peale olen aega planeerinud ja sellest kinni pidama. Siis on võimalik kõiki ülesandeid teha, mis on tunnikvavas planeeritud. Algaja õpetajana planeerin pigem rohkem kui vähem. Ootamatusteks peab valmis olemas igal hetkel.
Neljapäev ja reede lähevad kuidagi väga kiirelt. Neljapäev hommikul matemaatika ja pärast seda kehaline kasvatus. Püüan võtta arvesse õpetaja märkusi. Püüan näidata õpilastele, et mina juhi tööd, hoian tunni jooksul tempot. Saan pärast tundi õpetajalt positiivset tagasisidet ning endale jääb ka hea tunne hommikusest matemaatika tunnist.
Kehaline kasvatus toimub Revali spordikeskuse hoones. Esimene vahetund on viis minutit, pean riided vahetama ja jõudma Revalisse. Tunni algusest kulub u 5-7 minutit enne kui kõik on rivis.
Teeme rivi-ja korraharjutusi, soojendusharjutusi, mängulisi teguvusi ning teatevõistlusi. Soojendusharjutused koosnevad 10-st erinevast harjutusest. Valmistan eelmisel päeval harjutused ette ning pean kavast hoolega kinni. Kodus ette valmistades ei oska arvestada sellega, et õpilased väsivad väga kiiresti ning nad ei ole harjunud sellega nii põhjalikult tegelema. Nad muutuvad kärsituks, ei tee korralikult kaasa, pean korduvalt tähelepanu pöörama korrale. Ussimäng on teoorias vahva ja sobib kindlasti mängida väiksema arvuga õpilastega kui 30. Uss venib liiga pikaks - võib tekkida ohtlikke kukkumisi.
Teatejooksud - õpilaste lemmikud. Võistlusmoment on neile väga tähtis ja paneb silmad särama. Suudan koondada selle ülesandega ka nende õpilaste tähelepanu, kellega see enne väga hästi ei õnnestunud.
Saan tunni lõpetada positiivse emotsiooniga. Õpetaja soovitab rohkem ja julgemalt vilet kasutada. Võimlas on väga olulised täpsed lühiksed käsklused.
Töönädala viimasel päeval on loodusõpetuse tund. Imetajad. Kuulame alguses loodushääli. Märkan, et õpilased ei oska kuulata. See on ka oskus, mida tuleb kujundada. Teeme erinevaid ülesandeid imetajate kohta: suulisi ja kirjalikke. Tunni lõpus mänguline tegevus. Õpilane valib loomakaartide pakist ühe kaardi ja hakkab teistele seda looma kirjeldama. Teised püüavad arvata, millise loomaga võiks tegu olla. Kes arvab ära, saab tulla järgmisena.
Pärast tundi olen ise veendunud, et kuulamisülesanne oli liiga pikk (7 min). Kuulamisülesandega oleks võinud soestada töölehel mõnda ülesannet. Meil oli arutelu või pigem vestlus. Õpetaja pöörab tähelepanu sellele, et jällegi ma oleksin võinud olla tempokam. Olen temaga nõus. Püüan enda jaoks vastata, miks õpetajale selline mulje jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar